Luuletused

Aidake mind!
Olen eksinud lilleke,
kes kurbust ja üksindust talub!

Aidake mind!
Olen eksinud ma…

See on sest ma armastan,
valesti ja valesti.
Ei ole õiget,
pole valet.
Pole valet ega õiget.

Aidake mind!
Lill närtsib,
närtsib ja närtsib.

Honestly, I’m not sure if I should just keep holding on or let go. It is stupid to hold on to something that just keeps hurting you, but it is also stupid to let go everything you have ever wanted.

Miks on nii, et head inimesed suudavad end tihti halvast küljest näidata, tehes sellega haiget oma kõige tähtsamatele inimestele. Miks on nii, et head inimesed ei suuda seda ära hoida, vaid teevad tihti asja seda valusamaks, sest nad on head inimesed.

Alati arvame ainult head nendest inimestest, kes on meile kõige lähedamal, kellest me hoolime rohkem kui iseendast ning tihti me teeme nende jaoks rohkem kui ei kellegi teise jaoks. Ometi suudavad need inimesed ka meile haiget teha ja siis on see valusam kui ükski teine asi.

Kuidas on siis selle plekiga, mida tekitatakse üks kord? Kas me siis andestame? Ilmselt küll, sest see on loomulik, et kõik eksivad. Pole ühe eksimuse tõttu vaja loobuda kõige parimatest. Mida me teeme teise, kolmanda ja neljandal korral? Sõltub, kuid ka siis on vaja andestada, sest kunagi ei tea, mil oled sina see, kes vajab andestust.

Kuid millal muutub eksimus pettumuseks? Millal saame aru, et andestamine ei ole seda enam väärt või isegi kui andestame, siis tunneme, et asi haiseb juba igalt poolt ja andestust ei olegi tegelikult andestus?

Mida siis teha, kui süda ütleb, et andesta ja mine edasi, kuid aju ütleb, et vihka ja ignoreeri, seisa paigal? Mida teha, kui süda ei saa ajust võitu ning kõik lähebki luhta.

Mis juhtub siis, kui eksimus, mis on muutunud pettumuseks asendub vihaga? Vihaga, et olenemata sellest, et sa oled ehk teinud absoluutselt kõik selleks, et hea inimene oleks su kõrval ja kõik oleks ideaalne?

Mis siis saab edasi? Kas vihkamine asendub millegi muuga? Kas pärast vihkamist saab andestada ja mõelda, et saab edasi minna? Kas me jäämegi häid inimesi vihkama ja loobume eksimuste pärast neist? Kas me mitte ei peaks meelde tuletama aegu häid, mitte eksimusi halbu?

Kuid kui süda ütleb ühte ja aju teist, siis polegi midagi teha ning edasi elada…

Ka laps,
kes jäetud ilma emalikust armastusest,
oskab küsida ja tunnetada,
et mis on armastus,
ilma vastu armastuseta?

Ka loom,
kes jäetud ilma hooleta,
oskab küsida ja tunnetada,
mis on armastus,
ilma vastu armastuseta?

Valusam kui piitsahoop selga,
valusam kui veritsev süda,
nõrkemiseni surev tunne,
on see,
kui on armastus,
ilma vastu armastuseta.

Miks maailma on tühjus,
see on see,
kui armastatakse ühepoolselt…

Igal õunapuul,
on üks mädanenud õun.

Ta rikub kogu üldpildi,
see tundub just nagu,
oleks kõik seest mäda.

Kas üks mädanenud õun,
peab rikkuma kogu pildi?

Kas üks mädanenud õun,
ei võiks lihtsalt alla tulla.

Ta võiks vabndada:
“Ma ei taha olla selline,
ma palun vabandust!”

Kuid mädanenud õun,
ei soovi vabandada.

Ta rikub üldpildi,
ning kõik ongi rikutud.

Põrand…
Niivõrd kummaline…

Lumi………..
Sulab kevaditi!

Aken…..
On lahti, kui ta tehakse lahti!
YOU DON’T SAY!

Tool…
Läheb katki, kui sellega kõikuda!

Raal…
Ehk arvuti, idioot!

Maksud…
On mõeldud rahvale!

Hõissa luule!

Kartulist räägib see lugu,
mil peale talle,
on visatud sool,
palju rasva,
ja kõike muud.

See on kui Powerpuff Girls!
Natukene seda,
natukene toda,
ja kõike head!

Mis teeb, see kartul?
Miks on ta nii kurjast?
Tal lisati kurjuse sümbol,
see lugu, on kurjast.

Kartul pole ses süüdi,
et inimene muudab ta,
nii kuradlikuks,
niivõrd vastikuks.

Kuid ahvatlev on ta.
Käsi sirutab ta poole.
Siis jälle,
siis jälle…

Kuni ongi otsas.
Ning kartul kadunud,
kui Sulle,
ses loos määratud,
on kurb saatus.

Kartul läheb kartulite maale,
inimene jätkab,
kuid hoopis teistsugusena.

Kartul võidab, ses loos,
kuid inimene ahne,
kaotab,
sest kartulikrõpsu sööb!

kõige raskemal aal,
jätsin parima sõbra hätta.
Kõige raskemal aal,
seadsin kõrgemale oma vajadused.

Kui reedeti teda,
arvasin mina,
et elan õndsuses,
kaunis muinasjutus.

Tuli välja,
et samasuguses põrgus,
elame koos,
kus üks peab olema tugevam kui teine.

Kõik kiirustavad…….

Mõtlemata sellele, et aeg on väärtus,
mida suhteliselt vähe on antud.

Kõik kiirustavad…….

Tihti teadmata kuhu,
kellega ning miks.

kõik kiirustavad……

Kõik tahavad jõuda kuhugi,
tihti teadmata kuhu ja kellega.

Kõik ootavad….

Elu ongi üks suur ootus.
Ootad trenni,
ootad last,
ootad surma,
ootad ennast.

Kõik ootavad…

Üks suur ootus teise järel,
et näha seda,
mis kusagil peab olema.

Kõik kiirustavad..

Kõik kiirustavad, et oodata
et kiirustada, et hiljem oodata,
et taas saaks kiirustada,
sest elu on ootamise ja kiirustamise,
lõputu vinkavonka mäng,
milles puudub loogika!

Miks kiirustada…?!

Kas keegi küsib, miks oodata…?!

Kas keegi tahabki seda teada?

Või ongi see kõik üks tühipaljas vale,
üks tühipaljas ootus.
Üks tühipaljas kiirustamine.

Ehk vaataks korraks kõrvale
ja märgaks,
et on olemas ka midagi muud,
peale ootamise
ja kiirustamise,
peale enese!

Kiirustame? Ootame?
Ootame? Kiirustame?

Millis valida?
Kiirustamise? Ootamise?

Kas kiirustada elus läbi,
või oodata elu,
mil lõppeb see?

Kas kiirustada, et oodata?
Kas oodata, et kiirustada?

Kas alla anda ses lõputus võitluses?
Või hingata…
elada…
olla…
armastada…
hoolida…
teha…
mõelda…
luua…
aidata…
OODATA!

Kaunites päikesepaistelistes ilmades,
ning maailma kaugemates paikades,
kus iganes ma rändan,
kus iganes on tunded.

Ehkki mõtted on segased,
ning taevas pole alati pilvitu,
jääb mulle mu maailma,
mu kauneim homne.

Ehkki sõnades tahavad kõik,
et kõik oleks hästi,
on päikesepaistelisel päeval,
alati miskit viltu.

Kas südames,
või mõtetes,
või hoopis tundmustes.

Kätte on jõudnud öö,
Kuid und ei näe veel kuskilt.
Veel mõtteid tuhandeid on peas,
Veel lootusi ja ootusi veel tuhandeid on reas.

Kuid, kus oled sa,
Mu väike unilind,
Kui mõtteid sinust ma,
Nii kauneid mõtlen nüüd.

Ehk eksled õues,
Ehk lootus põues,
Ehk võtad auto,
Et jõuda minuni.

Tule ruttu, tule ruttu!
Muidu väsin!
Ei jõua miskit!
Tahan minna tuttu!